Kaidi Valk lõppsõna: Mida on andnud mulle aasta aega treeninguid?

Hei kõik säravad Revali spordisõbrad!

Ma ei oskagi oma seekordset postitust nagu kuidagi alustada. Kas juba tõesti ongi peaaegu aasta sellest hetkest, kui hakkasin liikuma parema tervise ja uue elustiili suunas? Mäletan nagu eilset päeva, kui minu postkasti potsatas see saatuslik kiri loosimängu võidu infoga. Pean ausalt tunnistama, et esialgu mind hirmutas oma mugavustsoonist väljatulek väga. See peale tööpäeva diivanil pikutamine oli ju nii mõnus. Aga ju siis olid saatusel minuga teised plaanid ja selle auhinnaga minu ja Revali sõprus algaski. Ja teate mis? Naljakas kokkusattumus – aasta aega tagasi sain uudise võidu kohta vahetult enne oma 35. juubelit ning nüüd sel aastal ilmub minu viimane postitus täpselt minu sünnipäeval. Paremat kingitust ei oleks osanud tahtagi!

Lubasin endale, et oma viimases blogis jagan ainult positiivset ning et isegi, kui mu tervisega ei ole sel hetkel kahjuks kõik nii hästi nagu lootsin, siis oma viimases kirjatükis ma sellel teemal pikemalt ei peatu. Alustame siis kohe ühe arvamusavaldusega – usun täiesti veendunult, et sport peaks olema osaks iga inimese elus. Meil kõigil on treenimiseks omad põhjused, kuid minu oma on peamiselt siiski seotud hea enesetundega. Tänu sellele treeningprogrammile olen õppinud, et trenni pole mõtet teha ainult mingi kindla kaalunumbri või rõivasuuruse nimel. Treening ei tohiks olla kohustus ning seda tuleb nautida. Sa pead seda ISE tahtma, enda jaoks. Sest kui puudub tahe ning vead end kohale ainult selleks, et kaalust alla võtta, siis ei hakka keha Sinuga koostööd tegema. Niipea kui minu “Ma pean trenni minema” mõtteviis asendus tundega “Ma tahan trenni minna”, hakkasid tulema ka tulemused.

Täpselt see sama kohustuse mõte mulle esimestel kuudel saatuslikuks saigi. Unistasin nii meeletult oma fitness kehast ja suvevormist, et kõige selle keskel unustasin heaolutunde, mida trenn pakub. Ma arvan, et see on ka peamiseks põhjuseks, miks mu keha mind ei kuulanud. Mõtlesin, et mis see siis ikka ära ei ole ühel saleda kehaehitusega naisel saavutada ilus treenitud vorm. Tegelikkuses nõuab ka see muutus aega ja järjepidevust. Kui ma aga paari kuu jooksul mingit drastilist muutust ei märganud ning kehaanalüüsid olid ka samade näitajatega, ajas see mind jube stressi. Aga ma ei jätnud jonni.

Kui esimestel kuudel valdas mind nö valedel põhjustel treenimine ning “Peab” mentaliteet, siis järgnevatel kuudel võtsime luubi alla minu toitumise. Mulle endalegi üllatuseks selgus toitumist analüüsides, et söön hoopis liiga vähe. Kui inimene liiga vähe sööb, siis ei jätku kehal ka piisavalt energiat, et kaloreid põletada. Aega mööda sain oma kaloraaži paika ning tasa ja targu hakkasin nägema esimesi muutusi. Kõik läks ülesmäge. Sain üle pingest kellegile teisele midagi tõestada ja sain ka oma toitumise paika. Lisaks rühmatreeningutele liitusin ka väikegrupi personaaltreeningutega. Siis aga tekkisid mul terviseprobleemid, milledest olen lähemalt kirjutanud oma varasemastes postitustes. Tänaseks olen küll organite poolest vaesem, kui enamik meie seast, kuid vähemalt terve.

Olen kindel, et kui poleks olnud sporti, neid naeratavaid nägusid spordiklubis ning toetavaid treenereid (eeskätt muidugi minu personaaltreener Elen), siis poleks ma selle kõigega hakkama saanud. Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Kui ma oma haigusest teada saades sellest avalikult kirjutasin, sain paar päeva pärast postituse avaldamist ühelt treenerilt pika ja sooja toetuskirja kogu Revali meeskonna poolt. See kiri läks mulle väga hinge ning sain aru, et ma ei ole oma murekoormaga üksi. Ilmselt oli see ka üheks indikaatoriks mõistmaks, et on aeg lõpetada oma 5 aastat kestnud kogemusterikas, aga ka stressirohke töösuhe. Üsna varsti peale seda sain seoses operatsiooniga kuuajalise spordikeelu. Tegelikult soovitati mul isegi kauem igasugusest füüsilisest tegevusest eemale hoida, kuid kuna trenn oli mulle enne opi pakkunud nii palju positiivsust, siis otsustasin vaikselt alustada juba varem.

Tagasitulek oli raskem, kui oskasin arvata. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Olin just hakanud nägema esimesi tulemusi, olin saanud tugevamaks ja siis selline tagasilöök. Võtsin end igatahes kokku ning kartlikult uuesti esimesi samme treeningsaali suunas astudes sain tagasi ree peale. Armusin sporti jälle nii väga, et hakkasin treenima tihedamini kui kunagi varem. Ehk oli see üheks põhjuseks, kuid peale mõnda aega treenimist, hakkasin alakõhus taaskord tundma seda ebameeldivat valuaistingut. Nii mind ootaski ees haigla ja uued uuringud. Hetkel on teada, et tegu on suurte liidetega, mis tekkisid peale lõikust. Valikuid on mul nüüd kaks – kas minna uuesti operatsioonile või lihtsalt leppida ja õppida nende sümptomitega elama. Ajapikku pidi valu järgi andma ning nüüd ma siis lihtsalt loodan ja ootan.

Olen eluaeg olnud arvamusel, et iga asi juhtub põhjusega ning tunnen, et see peab paika ka seekord. Kui ma poleks jõudnud sel hetkel spordini ning saanud seda võimalust, siis ei oleks ma ka tänasel päeval selles punktis, kus ma olen. Mul on uus üliäge töökoht, kuhu ma poleks varem iial julgenud kandideerida. Mul on uus õnnelikuks tegev eluviis ja harjumused ning liigun iga päevaga üha enam parema tervise suunas. Sport on olnud mulle väga suureks toeks ning verstapostiks. Tahan veel siiralt ja kogu oma väikese südamega tänada kõiki neid, kes mulle kaasa elasid ja halbadel hetkedel hea sõnaga toetasid. Aitäh selle võimaluse eest! Aitäh kõikidele treeneritele (Elen, Eveli, Siim, Kadi, Kadri, Maiki, Ülle, Liina ja Rauno) selle energia ja positiivsuse eest! Ilma teieta pikutaksin ma ilmselt sellel samal diivanil edasi ning haletseks ennast. Ning muidugi suur aitäh ka kõikidele lugejatele ja kaasaelajatele! Minu pisikeses südames on teile kõigile koht.

Oeh..No ja ongi siis kõik? Muidugi, et mitte! Trennis käimist jätkan ka peale võidetud aastase programmi lõppu, nii et tule löö patsu kui trennis nägema juhtume. Minul on lihtsalt aeg teatepulk edasi ulatada, et järgmisele õnnelikule võimalus anda. Just nii, ka sel aastal annab Reval ühele sihikindlale ja õnnelikule inimesele võimaluse muuta oma elustiili, tervist ning saavutada parim versioon iseendast. Ei ole oluline milline on Sinu varasem kokkupuude trenniga või millised on Sinu eesmärgid. Kui otsustad kandideerida ja osutud valituks, siis tea, et Sind on ootamas ees põnev teekond, positiivsest energiast pakatavad treenerid ning toetavad uued trennisõbrad. Nii et kui tunned, et oled valmis võtma vastu seda otsust iseenda ja oma tervise heaks ning tahad sellega motiveerida ka teisi, siis hoia Revali sotsiaalmeedial silma peal, sest just sealt uue patrooni otsinguid alustatakse.

Teie Kaidi