Morning Boxing ja PoleFit – astu oma mugavustsoonist välja

Olles ise olnud aastaid treener ning keskendunud oma enda keha treenimisel peamiselt jõusaalile tean, kui oluline on tulla aeg-ajalt oma mugavustsoonist välja ja üllatada oma keha mõne uue treeningstiiliga. Lisaks toob see treeningutesse vaheldusrikkust ja põnevust. Seetõttu tahtsingi end veidi proovile panna ja oma mugavustsoonist välja tulla ning panin end kirja Revali uutesse tundidesse – Morning Boxing ja PoleFit. Kuidas ma siis hakkama sain ja mis emotsioone tunnid tekitasid?

Kuigi ma olen pigem nö hommikuinimene ning mulle meeldib varem ärgata, siis trenni eelistan teha kas päeval või pigem isegi õhtul. Morning Boxing trenn algab hommikul kell 8… (sisekõne iseendaga – kas ma ikka lähen seda trenni proovima, see on ju niiii vara, kas ma saan nii vara ennast trenniks üldse „käima“?). Okei, kott kokku ja lähme proovime.

Saalis tervitas meid naeratav ja energiline treener Markko Moisar. Trenn algas hüppenööriga hüppamisest. „Appiiii!!!!“ tahtsin karjuda. Ma pole viis aastat hüppenööriga hüpanud ja alguses läks ikka natuke aega, kuni käed ja jalad said aru kuidas omavahel koostööd teha. Endalegi üllatuseks sain selle kümme minutit väikeste pausidega hüpatud. Seejärel võtsime hantlid ning hakkasime lööke harjutama. Kui sa oled terve elu harjunud kasutama eelkõige paremat kätt, siis väga ebaloogiline tundub alustada kõike vasakust käest. Minu jaoks oli väga raske mõista, et kõik löögid algavad vasakust käest ja vasaku jalaga jalalööki tehes annab hoogu vasak käsi ja vastupidi. Oma keha „loogikat“ trotsides sai läbi suurte raskuste see siiski ära tehtud. Selleks hetkeks olin ma näost juba üpriski peedi-punane ja higi nirises korralikult.

MorningBoxing treener Markko Moisar

Treeningu teises pooles kasutasime poksikotti, mis mulle väga meeldis. See on mind salaja huvitanud juba lapsest peale. Pean tõdema, et kuigi käte löögid olid minu jaoks nauditavad, siis jalalööke oli päris valus teha. Minu hinnangul on siin kaks varianti – kas ma lihtsalt tehniliselt ei osanud jalaga lüüa või on mu sääred väga-väga kondised..

Tegelikult oli treening kokkuvõttes väga äge ja ei olnud üldse nii raske, kui kartsin. Võttis küll korralikult võhmale, aga ei olnud midagi konti murdvat. Seda trenni soovitaks kindlasti proovida just kõigil neil, kes arvavad, et nad ei suuda hommikul trenni teha. Suudad küll ja see tunne on lihtsalt mega, kui tõestad endale, et saad hakkama asjadega, milleks ennast võimeliseks ei pidanud.

Sama päeva õhtuks ja tennijärgsel päeval andis tunda, et keha on oma mugavustsoonist välja astunud ja lihased olid veidi valusad. Kuid energiat andis see trenn lausa mitmeks päevaks!

MorningBoxing treener Markko Moisar

Teine treening, mis on mulle tegelikult juba päris ammu silma jäänud, on postitants ehk PoleFit. No kellele siis ei meeldiks vaadata kuidas need kehad seal posti ümber liiguvad. Lihtsalt imeline ja kadestusväärne. Treener Ruth Rauba tundi koht broneeritud ning ootusärevus sees. Ainus asi, mis mind veidi kahtlevaks tegi, on see, et mu käed hakkavad alati trennis hullult higistama ning kuidas ma siis seal posti küljes püsin. Rääkisin treeneriga ning ta soovitas mulle postil püsimiseks vedelat magneesiumit. Seda kasutavad ka professionaalsed tantsijad selleks, et oma haaret tugevdada, sest olgugi, et see postitants näeb väga graatsiline ning voogav välja, siis tegelikult on tegu ikka korraliku trenniga, mis nõuab pingutust tervelt kehalt.

PoleFit treener Ruth Rauba

PoleFit tund algab soojendusega, et lihased ja liigesed korralikult liikuma saada. Tuleb välja, et minu hüpermobiilsus ja valebaleriini jalad tulevad siin trennis kasuks, sest selleks, et postil ilus välja näha on vaja ennast pikaks sirutada. Esimeseks harjutuseks sai siis postil üles ronimine, mis ei osutunud mulle kuigi keeruliseks. Ainus, mis mind selle harjutuse sooritusel veidi segas, oli see, et post pöörles liiga kiiresti. Kuid treener aitas mul posti keermeid rohkem kinni keerata ning siis sain liikuda edasi keerukamate elementide juurde.

Edasi hakkasime harjutama postil istumise elemente. Ainult üks sõna – AIII. Pole midagi salata, see oli valus. Kui sa pole kunagi varem midagi sellist teinud, siis läheb nahk üpris ruttu hellaks. Kui ma veel suutsin kuidagi postil istuda, siis istudes käed posti küljest lahti lasta tundus lausa võimatu. Okei, võtsin end siis taaskord kokku ja peale mitut katset saingi hakkama! Vaatasin end peeglist ja tundsin enda üle kerget uhkustunnet.

Peale „istumispausi“ olid reied juba päris valusad ning olin kindel, et homme leian oma jalgadelt ühe või mitu sinikat. Õnneks on aga treeningu kava ülesehitatud selliselt, et peale jalgadele suunatud koormusega elementide praktiseerimist, keskendutakse kätele ning nii saad valusatele kohtadele veidi puhkust anda. Järgmiseks võtsime ette sellise asendi nagu Martini. Martini asendi puhul on väga oluline, et tuhar toetuks vastu posti. Teoorias saan aru, aga praktikas – no ei tule välja. Nuta või naera, ei tule välja aga kui tuhar vastu posti ei toeta, siis käsi lahti lasta ei saa. Pika pusimise peale nii ühe kui teise jalaga, sain lõpuks tuhara vastu posti ning asendi sisse.

Vasakul mina ja paremal treener Ruth Rauba

Nagu pildilt näha, siis sirutus jäi siiski esimesel korral üpris kehvaks. Ning väga oleks tahtnud oma asendit paremaks lihvida, kuid pildistamise hetkeks olid mu põlveõndlad juba päeva lõppenuks lugenud.. Pole midagi, esimene kord ei peagi kõik ilus olema. Loeb siiski sooritus. Kirsiks tordil proovisime veel postil üles ronimise ja istumise kokku panna ning nagu oleks eneseületust veel üheks päevaks vähe olnud, siis sain sellegagi hakkama. Päris hea tunne oli.

PoleFit trenni näol oli minu jaoks tegemist päris suure väljakutsega ning sellest andis järgmisel päeval märku terve keha. Ribid olid valusad, kõhulihased andsid tunda ning nagu ma juba ka ette aimasin, siis reitel ja põlveõndlates olid väikesed sinikad. Aga trenn ise oli nii äge ja nii võimsa energialaenguga, et see oli seda igati väärt. Kui kahtled ja mõtled, et ei tea kas ikka julged proovida, siis julge ikka. Kõik ei pruugi esimese korraga välja tulla nagu mulgi, kuid kes harjutab, sel õnnestub. Iga järgnev trenn tuleb juba paremini välja. Mina igatahes tahan kindlasti PoleFit trenni veel minna! Lõppu veel väike nipp ja soovitus kõikidele neile, kellel on nabaneet – nii nagu plaasterdavad pikamaajooksjad enne maratoni nibusid, siis sama võiks teha enne PoleFit trenni ka oma nabaneediga. Plaaster peale ja (posti)tantsima!