Kaidi Valk: Hirmutav diagnoos andis uue hingamise

Koos septembri ja kooli algusega otsin ka mina taas sulepea välja ning panen kirja oma vahepealsed tegemised ja edusammud. Nagu ikka – siis kõigest avameelselt ja ausalt. Vahepeal on nii palju juhtunud, et kohati isegi tundub nagu oleks möödunud rohkem, kui kuu. Alustame kohe sellest ainsast negatiivsest asjast ning räägime sellest, kuidas ma suutsin keset kõige soojemat aega haigeks jääda. Olin lausa voodis pikali, kõrge palavikuga ning puudusin trennidest terve nädala jagu. Öeldakse, et kerge külmetusega võib teinekord ikka trenni minna, kui enesetunne lubab, kuid minu enesetunne seda kindlasti ei peegeldanud.

Umbes nädalekese pärast, kui tundsin end juba paremini ning palavikku enam ei olnud, tundsin, et lihtsalt pean selle nelja seina vahelt välja saama. See kinnisesse ruumi aheldatud tunne hakkas mind vaikselt närviliseks muutma ning nii ma enesetunde paranedes kohe ka Revalisse, tublide sportlikke inimeste sekka tagasi kiirustasingi. Just need inimesed ja kaastreenijad ongi minu suurimateks motivaatoriteks ning tervendajateks. Kui ma siis peale haigust oma sammud taas spordiklubi poole seadsin tervitas mind särasilmne admin ja ütles, et loeb minu blogi suurima huviga ja hoiab mulle väga pöialt. No kas pole mitte armas! See muutis mu päeva loomulikult kohe palju rõõmsamaks ning kohe sai selgeks, et otsus trenni tulla oli ainuõige. Nagu ütleb ka Revali slogan, siis: “Sinu poolt otsus, meie poolt tugi” – täpselt nii ongi. Julgustan ka teisi: öelge julgelt, kui miski jääb silma või miski väga meeldib. Esiteks ainult nii saame muuta oma armsa spordiklubi veelgi paremaks ning teiseks, hea sõna tõesti loeb ja teeb palju rõõmu. Seega nendega ei tasu liiga kitsi olla.

Olen ka varasemalt rääkinud, et toitumine ja kõik sellega seonduv on mind pannud tugevalt kukalt kratsima. Olen proovinud oma menüüst mingeid asju välja jätta, muuta ja lisada, aga kaal ikka ei taha koostööd teha. Seega alustan uuel nädalal oma personaaltreener Eleni poolt koostatud toitumiskavaga ning hoian kindlasti ka teid muutustega kursis. Täna püüan lihstalt nautida tervislikku ja värsket toitu täpselt nii palju, et kõht täis saaks. Siinkohal tahaks tuua välja ka Revali kohviku valiku. Ma hindan väga head toitu ja eriti tervislikku toitu, mis maitseb hästi. Tihti arvatakse, et kui asi on tervislik, siis tähendab see automaatselt maitsetut toitu. Revali kohviku valik on aga vägagi eeskujulik. Lihtsalt imemaitsvad söögid ja smuutid. PS, ei ole kinnimakstud promo nagu siin jõudsalt suunamudijate poole kalduvas ühiskonnas vist mainima peab.

Oma viimases postituses kirjutasin ka sellest, et liitusin väikegrupi treeningutega. See on lihtsalt uskumatu mis tunne ja meeleolu seal valitseb. Olen endale saanud juurde 5 imetoredat sõpra, kes kõik üksteist toetavad ja motiveerivad. Meie treeningud toimuvad kaks korda nädalas ning on jaotatud lihasgruppidega ülakeha- ja alakeha trennideks. Lisaks neile teen veel juurde kardio- ja jõutreeninguid. Viimasel ajal on absoluutselt lemmikuteks saanud just treener Siimu tunnid. Tema näol on küll tegu ülimalt pühendunud ja professionaalse treeneriga. Tema trennides käia on lihtsalt ülim nauding! Ta teab mida, miks ja kuidas ning teeb seda kõike suure südamega.

Kogu oma trennikoormuse juures püüan jälgida, et annaksin oma kehale ka piisavalt puhkust ning korraliku koguse und. Just viimasel ajal on väga palju räägitud ületreeningust ja sellega kaasnevast ning seda ma kohe päris kindlasti ei taha. Igal asjal ja tegevusel on mõistlikkuse piir. Tahan veenduda, et mina enda oma ei ületaks, hoidke end ka teie.

Enda hoidmisest ja tervise eest hoolitsemise eest kirjutasin ka oma eelmises postituses. See oli üsna emotsionaalne ning raske, kuid loodan, et sain oma avameelsusega kasvõi mõne inimese mõtlema panna ning tervisekontrolliks aega broneerima. Tahan väga tänada ühte Revali treenerit, kes mu viimast blogipostitust lugedes mulle isiklikult kirjutas ja kogu Revali kollektiivi poolt toetavaid sõnu jagas. Ei taha kellegi poole näpuga näidata, aga isegi mu tööandja, kellega on mul olnud usalduslik töösuhe juba 5 aastat, ei olnud seda diagnoosi saades nii toetav, kui Reval. Mida aeg edasi, seda enam hakkan ma aru saama selle auhinna tõelisest väärtusest. Ma ei võitnud mitte ainult treeninguid, vaid midagi palju-palju enamat. Seda on raske sõnadega seletada, aga ütleme nii, et see on tõesti võrreldav justkui teise perega.

Trennides tervitavad mind alati rõõmsad tuttavad näod, kes jagavad meeletult inspiratsiooni ja indu anda endast maksimum igas trennis. Eriti hea meel on trennides aga üha enam näha ka meesterahvaid. Selle asemel, et õhtul teleka ees kõhtu kratsida ja õlut juua, teete teie hoopis trenni. Tublid mehed! Jätkake samas vaimus ja kutsuge sõbrad ka trenni. Ma leian, et see aktiivsus ja liikuv elustiil on väga suureks suunanäitajaks ka meie lastele. Näiteks minu 10-aastane poeg on mu trennivaimustusest täiesti lummatud. Olen ta paaril korral ka trenni kaasa võtnud ning teen seda kindlasti ka edaspidi. Ta on tegelenud mitmeid aastaid ujumisega. Nüüd on meil hea võimalus siduda lapse ujumistrennid ja minu jõu- või rühmatrennid. Saame üheaegselt tegeleda millegi nauditavaga ning lisaks on see väga hea ka meie tervisele.

Rääkides aga lähemalt oma diagnoosist, siis päris kindel veel olla ei saa. Analüüside tulemused on endiselt veel nii erinevad ning arst on veendumusel, et lõplik diagnoos selgub alles peale lõikust. Koos massiga lõigatakse ära ka mõned lähedal asetsevad organid ning saadetakse seejärel uuringutele. Operatsiooniaeg ei ole veel kindel, aga selge on see, et sellest taastumine saab olema raske. Nii vaimselt, kui füüsiliselt – mõlemat pelgan ühe palju. Esiteks on mul peale lõikust kindlasti trennikeeld ning teisalt kõik see teadmatus. Aga selg sirgu ja julgelt väljakutsetele vastu!

Natuke siis numbritest ka. Oma viimases kehaanalüüsis kahjuks mingeid muutusi ei saanud. Tegelikult oli see taaskord päris kurb, sest nagu olen ka varasemalt kirjutanud, siis olen kogu hingega asja juures. Olen muutnud oma toitumist, ei tarbi alkoholi (haruharva), käin regulaarselt trennis, aga ikka ei ole need numbrid päris sellised nagu olla võiksid. Mu treener Elen oli aga väga rahulik ja rõõmus ning üldse mitte pettunud. Ta ütles hoopis, et: “Tead Kaidi, ma juba esimest korda peale vaadates sain aru, et kerge mul sinuga olema ei hakka.” Ta seletas, et tihtipeale arvavad just saledad inimesed, et noh kui kõht üle püksiääre väga ei punnita, siis on kõik korras ja hästi. Seda, milline on aga kehakoostis või kui palju jaksab see sama sale inimene joosta, hüpata, trenni teha, ei võeta arvesse. Tõesti soovitan – tehke see kehaanalüüs ja saage teada oma keha tegelik olukord ja seisund. See on väga hea indikaator oma elustiili muutmiseks ja uue jälgimiseks.

Minu treener Elenist on tõepoolest saanud pigem hea sõber, kui personaaltreener. Arutasime ka viimasel korral, et mis on siis see salapärane miski, mille tõttu ma neid ilusaid numbreid ei näe ning jõudsime järeldusele, et selleks on stress. Pean jälle kasutama seda Tõnis Niinemetsa tsitaati, et: “Stress on Eesti Nokia.”. Minu puhul see lause kehtib. Olen tõesti stressile väga vastuvõtlik. Pidasin siis iseendaga aru ning mõtlesin kuidas seda stressi maandada ning mis seda üldse minu elus põhjustab. Mõistsin, et viimased 5 aastat kestnud töösuhe on üks nendest asjadest, mis ei tee mind õnnelikuks. Sellest lähtuvalt võtsin vastu veel ühe väga suure ja elu kardinaalselt muutva otsuse. Seega, olles teadlik oma haigusest, tahan nüüd veelgi enam ennast hoida ja teha ainult seda, mis teeb mind õnnelikuks.  Tee seda Sinagi. Pead püsti armsad Revali treenijad, suured muutused ei toimu üleöö!