Kuidas kaalulangetamisest sai minu kinnisidee

Imedieedid, võluväega tabletid ja kreemid ning paljulubavad nädalased väljakutsed ajendavad tuhandeid inimesi iga päev võtma vastu otsust alandada kehakaalu. Oma lugu sellest, kuidas pelgalt otsus kaalust alla võtta võib muutuda kinnisideeks, oli nõus jagama meie pikaaegne anonüümseks jääda sooviv klubiliige.

Põhjuseid, miks inimesed alustavad treeningutega ning võtavad luubi alla oma toitumise on erinevaid. Kes soovib kaotada mõned kogunenud lisakilod, kes kasvatada lihasmassi, kes muuta oma seniseid harjumusi või elustiili. Oma teekonna alguses kuulusin mina nende esimeste sekka. Ühel päeval võtsin lihtsalt vastu otsuse, et võtan kaalust alla, maksku, mis maksab!

Ja tõepoolest, seda ma tegingi – võtsin kaalust alla. Kuid hind, mis selle eest maksin oli kõrgem, kui oleksin osanud arvata. Maksin selle eest oma heaolu, sotsiaalsuse, enesekindluse ning vaimse ja füüsilise tervisega.

Kehakaal defineerib iseloomu

Kehatüübilt ei ole ma kunagi olnud kõhn või sihvakas naisterahvas. Pigem iseloomustab mind see n-ö “suure kondi” printsiip. Eks aastaid tagasi, kui kõik alguse sai, oli mul ka päris mitu pehmet kilo, kuid see inimene, keda peeglist nägin, oli minu jaoks niivõrd kole ja ebameeldiv, et lausa nutt tuli peale. Justkui defineeriks kehakaal inimese iseloomu, põhimõtteid, arukust ning seda, milline ta on isikuna. Määravaks sai hetk, kui purunes minu tolleaegne suhe ning milles süüdlaseks pidasin oma välist ilu ja paksust. Täna tagasi vaadates mõistan, kui rumal ma võisin olla ning loomulikult ei olnud see põhjuseks, aga täpselt sellisena ma end nägin.

Esimese sammuna hakkasin jälgima oma toitumist ning panin kirja vägagi mõistliku ning reaalse numbrilise eesmärgi. Võtsin ette ühe suure tühja kaustiku ning hakkasin sinna iga päev üles märkima kõike, mida söön. Must-valgel seda kõike vaadates ning hinnates, nägin ka ise kohti, mida saaks parandada. Mulle tuli veel appi kõikvõimas Google, kes aitas mul leida õigeid nippe ja inspireerivaid kogemusi, millega oma toitumist muuta.

Esimesed tulemused ja eesmärgid

Minu menüüst kadusid kõik maiustused ja saiatooted. Umbes nädala-paari pärast liitusin Revaliga ning hakkasin ka usinalt trennis käima. Spordi tegemine ei olnud mulle võõras. Nooremas eas harrastasin erinevaid pallimängusid, kuulusin vahelduva eduga erinevatesse tantsugruppidesse ja käisin aeg-ajalt rühmatreeningutes. Uueks eesmärgiks sai käia trennis vähemalt 3 korda nädalas. Juba kuuga oli number kaalul väiksem ning mina õnnelikum, kui ei kunagi varem.

Niimoodi mõistlikult toimetasin lausa paar kuud, kuni mingil hetkel enam kaal ei langenud ning peeglist oma silmaga muutusi enam ei näinud. Sain aru, et tuleb midagi ette võtta ning panuseid tõsta, sest ideaalnumber oli vahepeal veel 5 võrra allapoole liikunud. Ühel päeval enne trenni riideid vahetades jäin garderoobis kuulama kahe sõbranna vahelist vestlust, kus arutati mitu cm kumbki teatud kehapiirkondadelt kaotanud oli. Seejärel mõistsin ka mina – olen täielik amatöör! Kuidas ma ei ole end veel ära mõõtnud. Täpselt ei mäletagi, kas trenni sel päeval üldse jõudsin, kuid mõõdud said igatahes kirja.

Hakkasin iseenda personaaltreeneriks

Niisiis oli mul välja kujunenud juba oma rituaal ja rütm. Igal pühapäeval mõõtsin kõik kehapiirkonnad üle ja panin kirja kaalunumbri. Just nagu kohtuks personaaltreeneriga, ainult selle “väikese” vahega, et mul puudus pädevus progressi hindamiseks ja kavades korrektuuride tegemiseks. Selleks ajaks olid toidulaualt kadunud ka kõik rasvad. Mingist artiklist ju lugesin, et rasv teeb paksuks ja seda ei tohiks kindlasti süüa. Kaal hakkas jälle langema ning tuju läks paremaks, sest nüüd sain juba komplimente ka sõpradelt ja tuttavatelt. Et ma polnud sellise tähelepanuga harjunud ning häid sõnu jagati lausa iga päev, sain sellest vaid indu juurde.

Aeg läks ja kolmest trennist nädalas oli saanud vähemalt neli ja veelgi parem, kui jõudsin Revalisse lausa viiel korral nädalas. Toitumise osas aga kõik, mis ei käinud läbi köögikaalult või mille koostist ma täpselt ei teadnud, ma suhu ei pannud. See tähendas, et kõik seltskonnaüritused muutusid igavaks ja närvesöövaks, sest midagi laualt võtta ei tohtinud ning alkohol oli selleks ajaks samuti täiesti keelatud. Igal pool käisin oma toidukarbiga ning järeleandmisi ei teinud. Selles osas on mulle antud imeline tahtejõud. Kui olen endale midagi juba pähe võtnud, siis naljalt ma seda ei muuda. Ja hoidku veel selle eest, et keegi peaks minus kahtlema. Siis muutuvad mängureeglid eriti karmiks.

Söömine muutus piinlikuks tegevuseks

Enda motiveerimiseks lugesin pidevalt teiste inimeste edulugusid ja jälgisin kindlaid teemasid foorumites. Sattusin lugema ühe naisterahva lugu, kes oli mulle väga sarnane. Samuti 32-aastane, suhteliselt pikka kasvu ning väga sarnase mõttemaailma ja eesmärgiga. Oma blogis kirjutas ta pikalt ka oma võistlusspordist, kuid see oli minu jaoks kõrvaline info ning see meievahelisele võrdlemisele ei kuulunud. Kuna ta oli laktoositalumatu, siis ei söönud ta piimatooteid. Kõhulihased aga olid tal nagu joonistatud ning sealt sain tõuke ka järgmiseks muudatuseks – minu toidulaualt pidid kaduma kõik piimatooted.

Treeningkavas leidis oma koha rohke aeroobne treening ning jooksmine. Sest võistlev sportlane ju kirjutas, et keha n-ö “kuivatamiseks” tuleb teha rohkem kardiot, siis rasv põleb. Minu ideaalkaal oli vahepeal kukkunud veel järjekordse 5 numbri võrra ning töö jätkus. Umbes samal ajal hakkasid ilmnema ka esimesed murelikud märkused minu väljanägemise kohta. Ma olin vihane! Kuidas nad ometi ei hinda minu rasket tööd ja vaeva ja ütlevad, et ma olen juba liiga kõhna. Mõned julgemad tegid ka pilkavaid kommentaare söögikarpide kohta, mis tähendas, et avalikus kohas söömine muutus minu jaoks piinlikuks tegevuseks.

Antisotsiaalsus ja tervise halvenemine

Olin end ära lõiganud kõikidest sellistest üritustest, sünnipäevadest ja koosviibimistest, mis eeldasid, et pean oma “turvatsoonist” eemal olema rohkem, kui 3 tundi. Üks neist ideaalse kehaga iidolitest ju kirjutas, et sööma peab iga 3 tunni tagant ning kuna väljas süüa mina ei saanud, siis nii see läks. Trenn kestis päevas umbes 2 h korraga ning sellele lisandus ka vähemalt 7 km jooksu iga päev. Kaal langes ja garderoobi sisu tuli muudki välja vahetada. Mingil hetkel ei tundnud ma ka enam nälga ning kõik, mida ma polnud oma päevaplaani arvestanud, ajas närvi. Tujud käisid nagu tõusulained ja ka kõige kuumemal suveilmal käisin mina jakiga ja jõin termosest kuuma teed, sest lihtsalt nii külm oli koguaeg.

Kui mõnel päeval oli kaal “vale”, siis võisin ma lausa nutta ning matsin end suure lohvaka kampsuni sisse. Number kaalul võrdus enesetundega ja kujundas minapilti. Jah, nüüd tuli end kaaluda juba iga päev. Tubli olin siis, kui sõin hommikuks kaks muna koos musta kohviga, lõunaks valmistasin salati kanaga ja õhtusöögiks kaalusin täpselt grammi pealt köögivilju. Vahepalaks näksisin porgandeid ja sõin ühe õuna või pirni. Enamik süsivesikuid nagu riis, tatar, kartul, olid keelatud. Liha ja kala valmistasin ainult keetes ning juurviljad olid kaalutud.

Loomulikult andis organism märku, et midagi on valesti. “Päevad” jäid ära, juuksed ei kasvanud ja muutusid haprateks ning nahk oli kahvatu ja kuiv. Mu süütenöör oli millimeetrine ning enesehinnang üks suur ja ümmargune null. Trennid olid oi kui rasked ning enesetunne “piisavalt mitte pingutamisest” pidevalt halb. Olin kukkunud tõeliselt musta auku. Seda märkasid ka inimesed minu ümber, kelledeks polnud enam ainult lähedased või tuttavad. Sain murelikke küsimusi ka mitmetelt treeneritelt ja liikmetelt, keda tagasi vaadates tahaks vaid tänada.

Õppisin uuesti elama ja sööma

Mingil hetkel sain õnneks aru, et tegu ei ole kuigi jätkusuutliku eluviisiga ning vajan sellest välja tulemiseks abi. Samm-sammult võtsin ette väikeseid muudatusi. Võtsin julguse kokku ning kirjutasin personaaltreenerile ja toitumisnõustajale, kes aitasid mind tagasi ree peale. Tõeline selginemine aga saabus alles pärast seda, kui treener pani mind koormustesti ja kehaanalüüsi tegema. Tulemused olid lihtsalt šokeerivad. Sain aru, et olen oma keha täielikult ära kurnanud ja üle koormanud. Pulss tõusis 180 peale juba ainuüksi kergest rattal väntamisest ning keha rasvaprotsent oli alla 13%.

Tänu treenerile leidsin taas üles spordi ja liikumise võlu ning õppisin uuesti sööma. Loomulikult ei ole ma siiani oma tervist täielikult tagasi saanud, aga peale aastat aega tööd oskan jälle nautida head toitu, seltskonnaüritusi ning klaasikest veini. Lausa hirmus mõelda, et enese hävitamine võttis kolm korda vähem aega, kui selle taastamine.

Minu lugu on ideaalne näide sellest, kuidas kaalu langetamisest saab kinnisidee ning teadmatus ja info üleküllus põhjustavad rohkem kahju, kui kasu. Mina ronisin oma august välja ning tean, et tänu sellele imelisele meeskonnale minu kõrval, suudan ühel päeval lahti lasta ka kõikidest nendest negatiivsetest mõtetest. Pean vaid endale iga päev meelde tuletama, et kõige alus on mõõdukas liikumine ja korralik toitumine. Meil on ju ainult üks keha – hoidkem seda!