Kaidi Valk: Uus treening “piinapink” ja esimesed emotsioonid

Tere armsad Reval-Sport liikmed!

Minu teekond tervema, treenitud ja rõõmsama Minani algas 8. veebruaril programmi auhinnamängu võiduga. Märkamatult on möödunud esimene kuu ning aeg kirja panna oma esimesed mõtted ja tunded.

Oma esimeses postituses tutvustasin teile Kaidit, kes elas oma mugavustsoonis ja peale väsitavat tööpäeva kiirustas koju koduseid toimetusi tegema ja diivanile päevamuresi mõtisklema. Seda neiut kimbutasid ärevushäired ning vaevas juba aastaid kestev halb harjumus – suitsetamine. Aga saatus ja tüdruk minu sees tahtis teistmoodi. Ja tihtilugu nii lähebki, et kui midagi väga väga soovida, siis läheb see täide. Minu soov täitus. Nüüd, pea kuu aega hiljem, võin käsi südamel öelda, et ei mõista, kuidas ma seni ilma trenni ja liikumiseta olen elada saanud? Kuidas ma ilma Revalita ja oma nõudliku personaaltreener Elenita siiani olen saanud?

Eelmises postituses oli juttu minu suurest pahest – suitsetamisest. Täielikult võitu ma sellest veel saanud ei ole. Kuid mõistes millist mõju avaldab see minu võhmale ja suutlikusele, olen suitsetamist vähendanud umbes poole võrra. Ning mis veelgi toredam, siis varasemalt igapäevased ärevushäired on end meelde tuletanud selle möödunud kuu jooksul kõigest korra või kaks. Mul lihtsalt ei ole aega oma negatiivsele enesetundele mõeldagi ja veelgi vähem seda tunda. Olen palju-palju rõõmsam ja enesekindlam juba praegu.

Nüüd aga kõigest lähemalt. Kui ma Revalis oma esimestesse trennidesse läksin, oli minu üllatus suur, KUI PALJUD inimesed meie seas tegelikult harrastavad sportlikke eluviise. VAU! Kindlasti neid inimesi võiks olla veelgi rohkem, kes peaksid oma mugavustsoonist välja tulema ja oma elukvaliteeti tõstma. Just nii, nagu tegin seda mina. Ma ei tea paremat tunnet, kui positiivne energiasüst trennist peale rasket tööpäeva, kurva meeleolu “ravimit” või punkti aktiivsele nädalavahetusele. Muidugi on trennid alguses rasked. Eriti minu treeningplaanis olev kolmapäevane MotionCage, mille ristisin peale esimest korda piinapingiks (seda muidugi heas mõttes). Kuid see enesetunne peale rasket trenni kaalub üle kõik need ajutised nõrkustunded.

Tihtipeale mõtlen trennis, et no ma enam ei suuda ja ei jaksa. Et tõesti kõik! Aga teate, kes on peale minu personaaltreeneri veel kõige suuremaks motivaatoriks? Sinu kõrval olevad treenijad. Alati kui tunnen, et on raske ja jõud on otsas, siis vaatan neid tublisid tahtejõudu täis inimesi enda ümber ning ütlen endale: “Kaidi, sa suudad, sa jaksad!”. Ja siis jaksangi.

Kuidas mu trennid siis läinud on? Enda suhtes ja teiste suhtes olen ma väga nõudlik ja võin täitsa avalikult ja ausalt välja öelda, et olen ikka äpu küll. Ma arvasin, et olen füüsiliselt ikka palju tugevam.. Ainukeseks lohutuseks on mõte, et mu vaim ja meel on tugevad ja küll see füüsiline jõud ka järgi tuleb. Trennid on mõnusad. Peale neid tunnen end kui elav laip, kuid see läheb üle ning siis juba mõtlen, et võiks isegi ühe veel otsa teha.

Hetkel on meil Eleniga paika pandud kindel treeningplaan. Juba eelnevalt mainitud MotionCage, mis on mitmekülgne ning funktsionaalne lihastreening jõusaalis. Lihasvastupidavust ja jõudu arendav BodyPump ning kift tantsuline ja koordinatsiooni arendav treening BodyJam. Viimane on ühtlasi ka minu lemmik. Ma ei kujutanud ettegi kui intensiivne ning lõbus võib üks treening olla.

Tänu neile kolmele trennile olen juba esimese kuuga saavutanud rohkem, kui julgesin alguses loota. Numbrid ei ole veel küll ilusad, aga juba paremad. Tihtipeale ongi nii, et lodeva ja pehme keha puhul võib trenni minnes hoopis kaalunumber tõusta ning tavapärased riidenumbrid kitsaks jääda. Aga numbrid ei valeta! Kehaanalüüsiga saan jälgida oma progressi ning seda, kuidas mu kehal läheb. Koos treeneriga olen teinud nüüdseks kokku kolm mõõtmist ning tulemused lähevad iga korraga paremaks! Ning siinkohal ei räägi ma kaalunumbrist, vaid rasvaprotsendist, lihasmassi indeksist, sisemisest rasvast jne. On ülimalt motiveeriv, kui saad oma personaaltreeneriga kokku ning ta ütleb, et on Sinu tulemustega rahul! Täpselt selline tunne nagu väikesel lapsel, kes on just kiita saanud.

Kõige raskem ja keerulisem on olnud loobuda magusast. Hommikune kohv suhkru ja piimaga on olnud minuga nii kaua kui mäletan. Nüüd ma siis joon seda kibedat jooki, mis ei paku mulle üldse samasugust naudingut. Aga eks inimene harjub kõigega ja olen kindel, et üsna pea hakkab mu keha ka sellest suhkrusõltuvusest lahti laskma. Kaal püsib kõikumatult. Kuid minu eesmärgiks ei olegi kaalu vähendada, vaid heasse füüsilisse vormi saada. Elen isegi hoiatas, et kaalunumber võib hoopis tõusta ja varsti ei pruugi ma enam oma suurus 34 pükstesse ära mahtuda. Nagu naistel ikka nende kahe maagilise numbriga (kaal ja rõivasuurus), nii ka minul – läksid silmad kohe imestusest suureks ja korraks tekkis lausa hirm. Ma ju ei taha suuremat numbrit riideid kanda. Aga kui mul on valida 34 suurus, treenimata ja nõrk keha või 36 ja treenitud, tugev vorm, siis valin ma igal juhul teise.

Koos trennidega naudin täiel rinnal ka Revali spaad. Lihtsalt mega tunne on ujumisega oma lihsatele pai teha, võtta üks maitsev smuuti ning välimullivannis oma mõtteid mõlgutada. Trennipäevadel jõuan ma nüüd küll ajaliselt hiljem koju, kuid reaalselt jaksan nii palju rohkem ära teha. Peale igat trenni on selline energialaeng sees, et ühelegi teisele emotsioonile peale õnnetunde ei ole kohta. Kõik negatiivse jätan lihtsalt sinna saali maha ja olen päeva lõpus parem ja õnnelikum inimene.

Kõik see võib siin praegu tunduda kiidulauluna ja homme võibki kõik muutuda, aga praegu on minu valmisolek ja tahe veel suurem, kui kuu aega tagasi. Usu mind, kui oled juba kord jala ukse vahelt sisse saanud, siis on pool juba tehtud. Kui Sa näed, kui palju rõõmsaid ja positiivseid inimesi Sind ümbritseb ning nad kõik on Sulle mingil määral toeks, siis juba ainuüksi see motiveerib jätkama. Nii et võta jalad tagumiku alt välja, paki kott ja tule proovi ka! Ma siiralt loodan, et ka Sinus on piisavalt tahtmist ja jonni, et jääda. Mina tulin ja mina jään!