Kaidi Valk: Treeningud ja taastumine peale operatsiooni

Hei kõik tublid spordisõbrad!

Oh jah, vahepeal on palju juhtunud ning sel korral on mu kirjasulg kuidagi eriti “nüri”. Peamiselt on selle põhjuseks muidugi see, et olin vahepeal pea kuu aega eemal trennidest, Revali säravatest treeneritest ning teist – tublidest kaastreenijatest. Teate ju küll seda ütlust: “Alles siis, kui millegi kaotad, mõistad selle tegelikku väärtust.”. Eluliselt ma õnneks siiski midagi ei kaotanud, kuid kahjuks oli minu tervislik seisund vahepeal selline, et igasugune füüsiline pingutus oli rangelt keelatud. Loomulikult oleksin tahtnud seda postitust hoopis alustada millegi positiivsega. Näiteks, et olen juba nii fit, et võiksin vabalt varsti ka fitness võistlustulle astuda. Kuid kui kõik oleks nii lihtne ja roosiline, siis ei oleks mul ju teiega ka nii palju mida jagada.

Niisiis, miks ma ikkagi vahepeal pea kuu aega trennist eemal olin? Need, kes on jälginud minu teekonda algusest peale ning lugenud ka minu varasemaid postitusi, juba teavad, et paar kuud tagasi tabas mind tervisemure, millega osati võitlen siiani. Nimelt avastati mu kõhuõõnest umbes 10-ne cm läbimõõduga kasvaja ning seetõttu on viimased paar kuud minu elust olnud väga pingelised. Tagantjärgi imestan veel praegugi, et kuidas ma küll oma mõtetega hulluks ei läinud ja suutsin mingil määral ikkagi veel positiivset meelt säilitada? Õnneks oli mul suurepärane abipakett – 100% toetavad lähedased ja sõbrad ning sport. Ainus koht, kus suutsin kõik oma muremõtted unustada, oligi treeningsaal.

Nagu kirjutasin oma eelmises postituses, siis septembrikuuga lõpetasin oma 5 aastat kestnud töösuhte ning otsustasin korraks aja maha võtta. Nii ma siis käisingi mööda erinevaid arste ja uuringuid kuniks sain arsti otsuse, et mind ootab ees operatsioon. Teadsin koheselt, et peale lõikust on mul igasugune trenn keelatud ning ütlen ausalt, et see oli ka üks raskemaid asju kogu operatsiooniks ettevalmistuse juures. Seetõttu jäid pooleni ka minu treeningud väikegrupis ning mul on äärmiselt kahju, et ma ei saa koos selle sama seltskonnaga enam jätkata. Kuid peale taastumist plaanin kindlasti liituda uue grupiga. Kes korra juba oma jala jõusaali ukse vahele on saanud, seda tõenäoliselt enam niisama lihtsalt sealt välja ei saa. Huvi jõusaalis treenimise vastu oli minus tekkinud juba ammu. Iga kord kui rühmatreeningusse minnes sealt läbi kõndisin, tabasin end mõtlemast, et kuidas te küll oskate kõiki neid masinaid kasutada ja kui huvitavaid harjutusi on nendega võimalik sooritada. Enne väikegrupiga liitumist poleks ma tõenäoliselt julgenud veel pikka aega iseseisvalt jõusaali minna. Aga tänu treenerile ja kõikidele nendele teadmistele ning oskustele, mis ta mulle edasi on andnud, tean nüüd täpselt mida, kuidas ja kui palju seal teha.

Jõudis siis kätte see tähtis operatsiooni päev. Kui palju nuttu, valu, hirmu ja süüdistusi iseendale. Veel siiani tuleb sellele mõeldes klomp kurku. Lõikus ise aga läks väga hästi ning kasvaja saadi õnneks täielikult kätte. Opi järgne enam kahjuks nii sujuvalt ei läinud – mu enesetunne oli lihtsalt kohutav. Ma ei suutnud istuda, astuda ning kogu mu keha lihtsalt valutas. Ainus, mis selle kõige juures positiivne oli – see summutas kogu selle vaimse müra. Hetkeks suutsin unustada oma diagnoosi ega muretsenud selle üle, et mis saab siis, kui tegu on siiski pahaloomulise kasvajaga. Olen ju siiski ema 10-aastasele poisile, kes vajab mind terve ja elusana. Siis aga sai füüsiline valu läbi ning hakkas pihta see lõputu analüüsimine ja endalt “mis siis kui” küsimuste esitamine. See nädal möödus kui teosammul ning iga päev tundus olevat pikem kui aasta. Kui ma siis lõpuks nädala pärast koos emaga, kelle julgustuseks endaga kaasa palusin (jah, ma olen 35 aastane), kirurgi kabinetis oma diagnoosi teada sain, puhkesin ma lihtsalt nutma. Õnnest, täiesti siirast õnnest, sest tegu oli healoomulise kasvajaga. Sain aru kuidas mul on vedanud. Minu üheks suurimaks hirmuks ei olnudki mitte kogu see terviklik diagnoos ja teadmine, vaid see, et pean nüüd järgmised 15 aastat oma elust hormonaalasendusravi saama (HAR). Olen sunnitud järgmised VIISTEIST aastat iga päev tablette sööma.

Kõik see aga pani mind veelgi rohkem väärtustama tänast päeva. Kokkuvõttes läks mul ikkagi väga hästi ning saan alles nüüd aru, et iga päev on kui kingitus. Me oleme kogu aeg rahulolematud. Kogu aeg on vähe ning alati on miski puudu. Loomulikult ei ole see läbinisti vale pürgida kogu aeg kaugemale ning tahta rohkem, saavutada rohkem, kuid selles kõiges ei tohiks unustada tänast päeva. Iga päev hommikul ärgates olen tänulik uue algava päeva ja võimaluse eest. Ning iga kord, kui ma arvan ja tunnen, et elu teeb mulle liiga, siis tuletan endale meelde läbielatut ja mõistan kui egoistlik on millegi üle nuriseda. See kõlab nagu täielik klišee, ma tean, aga nii see on – alles siis, kui oled millegi kaotanud, mõistad selle tegelikku väärtust.

Kogu see trennist eemal oldud aeg pani mind kohutavalt sporti igatsema. Kui keegi oleks mulle aasta alguses öelnud, et ühel päeval armastan ma trenni nii väga, et hakkan seda lausa iga oma ihurakuga igatsema, siis oleksin ta pehmelt öeldes kuu peale saatnud. Aga käsi südamel – ma tõesti juba väga igatsesin tagasi treeningute juurde naasmist.

Enne oma treeningpausi ning operatsiooni jõudsin aga tutvust teha veel ühe suurepärase treeninguga, millest mul varem aimugi ei olnud. Selleks oli Zumba. Lihtsalt vau! See on tõesti üks positiivsusest tulvil trenn, mis mul kogu sellel raskel opi-eelsel ajal reel aitas püsida. Ja treener Eveli – milline power, liikumine, sära ja energia! Ja mis kõige lahedam, siis zumbatamas käivad ka mehed. Hästi liikuvat ja tantsuoskusega meest on alati kuidagi hea vaadata.

Mis on vahepeal saanud minu toitumisest? Nagu eelnevates postitustes olen kirjutanud, siis see toitumisharjumuste muutmine ning kaalunumber ei ole siiani eriti tahtnud minuga koostööd teha. Niisiis jõudsime koos mu personaaltreener Eleniga otsusele, et võtan kasutusele MyFitnessPal äpi. Oh jah, nagu iga uue asjaga, siis alguses ei saanud ma kohe üldse mitte midagi aru ning kogu see teema tundus üldse jube tüütu. Tahtsin juba asja pooleni jätta, aga kuna tulemused ei ole ikka päris sellised nagu tahaksin, siis pidin sellele võimaluse andma. Tegelikkuses on äpi kasutamine lihtsam, kui ma arvasin. Enamik toiduaineid saab triipkoodiga sisse skaneerida ning nende väheste ainete lisamine, mida äpis veel ei ole, on ka imelihtne. Kui Eleniga uuesti kokku saime, et vaadata üle minu päevane tarbitud kalorite hulk jms näitajad, siis selgus, et söön oma kehalise aktiivsuse juures liiga vähe. Jah, liiga vähe?! Ehk siis kuna minu päevane tarbitud energiahulk on liiga väike, siis talletab mu keha enamiku, mis ma sisse söön. Selle põhjuseks on ka energiapuudus ja vähesed jõuvarud trennides. See aga on muudetav asjaolu ning kõik ei ole veel lootusetu.

Kui sain peale operatsiooni uuesti “loa” treeningutega jätkata, siis tundsin sees ühtaegu ootusärevust ja hirmu. Jah, hirmu. See oli minu jaoks nii kummaline ning eemaletõukav tunne, et lausa tühistasin oma esimese planeeritud treeningu. Mõtlesin oma peas selle kõik kuidagi nii suureks ja jubedaks. Kuidas ma lähen tagasi sinna saali, ja vaatan otsa neile, kes mind nägupidi juba ära tunnevad? Mina, kes ma innustan kõiki trenni minema ja mina, kes ma olen nüüd kuu aega täiesti trennita olnud. Ja mis seal salata, eks pingete maandamiseks oli viimasel kuul tulnud ette ka rohkem planeerimatuid veinitamisi ning menuuväliseid patustamisi siin-seal. Kohe järgmiseks päevaks oli mul planeeritud kohtumine treeneriga ja kehaanalüüs. Ma ei tahtnud ka Eleni juurde minna. Kartsin. Kartsin, et olen selle kuu ajaga kõik ära rikkunud ja need numbrid on veelgi hullemad, kui alustades.

Elen ei ole mulle kui lihtsalt treener enam ammu, vaid pigem sõber. Ta suutis oma armsa hoiaku ning naeratusega koheselt maha rahustada. Silmad pisaraid täis väristasin talle ette kõik oma tunded ja hirmud ning ka eelmisel päeval tühistatud treeningu ja läbikukkunu emotsiooni. Hindan treeneri ametit üha enam. Nad on ju lausa nagu psühholoogid, nõustajad ning hingearstid.

Rääkides aga kehaanalüüsist, siis tulemus ei olnudki nii hull, kui kartsin. Olin suutnud üldise toitumise jälgimisega siiski kaalu veidi alandada ning ka ülejäänud numbrid olid nö “vabandatavad”. On ju loogiline, et kui viibid teatud perioodi treeningsaalist eemal, siis väheneb ka sinu lihasmass. Eleni juurest lahkusin ma igatahes meeletu positiivsusega ning täis uut indu.

Vaatasime veel koos Eleniga üle ka minu edasise treeningplaani. Esimesteks tagasituleku trennideks said mu varasem lemmik Striding ja SelgKõhtTuhar. Viimast oli mul siiras huvi proovida minu jaoks uue treeneri, Maiki, juhendamisel. Maiki on ääretult professionaalne ning tekitab oma armalt positiivse hoiakuga sellise mõnusa kindlustunde. Trenni vahepeal panin ma lihtsalt silmad kinni ja kaifisin. Kaifisin seda mõnusalt valjut muusikat ja seda, et saan jälle liikuda. Seda tunnet on raske sõnadesse panna, aga see oli midagi väga võimsat. Tundsin rahulolu, et olen jälle tagasi. Justkui oleksin taas leidnud iseenda. Olin jälle mina.

SelgKõhtTuhara puhul soovitas Elen mul enne trenni algust Maikile mainida, et tegu on minu esimese lihastreeninguga peale operatsiooni ning teha kõiki harjutusi enesetunde järgi. Alguses küll veidi pelgasin, aga võtsin südame rindu ja mainisin ära. Loomulikult oli treener Maiki väga arusaaja ja arvestas minu olukorraga. Kui keegi lugejatest on samas olukorras või pelgab rühmatrenni mingi vigastuse tõttu, siis soovitan väga treeneriga enne lihtsalt rääkida. Ta arvestab Sinu võimekusega ning näitab isegi ette alternatiivseid harjutusi. Ja muidugi ei saa ma jätta mainimata oma lemmik-lemmik treeneri Siimu CXWORX treeningut. See on spetsiaalselt kere- ja kõhulihastele mõeldud treening, kus minu arvates kasvavad kõhulihased juba ühe trenniga. :) Loomulikult saan endast maksimumi anda alles siis, kui olen täielikult taastunud, kuid seni teen kõike oma võimete piires. Võtan kõike samm-sammult ja rahulikult.

Võin nüüdseks täiesti ausalt öelda, et kogu see teekond siiani on olnud palju raskem, kui ma algselt arvasin olevat. Mis see siis ikka ära ei ole võtta natukene kaalus alla ja hakata tervislikumalt elama. Pealtnäha olen ju sitke ja sale ka veel. Aga nagu ka Elen mu viimases kehaanalüüsis ütles, siis kõige raskem ongi kaalu langetada ja end vormi saada inimesel, kes tiksub oma mugavustsoonis ning kellel pealtnäha ei olegi midagi viga. Mina ise aga tean, et olen palju enamaks võimeline ning tahan seda ka tõestada. Olen sisimas kindel, et nüüd, kui kõik mu komistuskivid on seljatatud, täidan kõik endale seatud eesmärgid.

Mul on väga hea meel, et saan jagada oma kogemust ning aidata või julgustada kedagi seeläbi muutma oma elustiili, minema trenni, panema aja tervisekontrolli või loobuma halbadest harjumustest. Kindlasti jätkan ma treenimist ka peale selle auhinna lõppemist. Sport ja liikumine on nüüd suureks osaks minu elust, ilma milleta ma ei kujuta oma elu enam ettegi. Tänu kõigele kogetule ja läbielatule naeran nüüd palju tihedamini, tunnen palju tugevamalt ja kuulan palju tähelepanelikumalt, kui varem. Ma naudin aega pere ja lähedastega ning teen pikki jalutuskäike oma pisikese 8 kuuse nuustiku Hugoga. Võtke aega nautimaks seda, mis on teie ümber ning olge tänulikud selle eest, kes te olete ning selle eest, mis teil olemas on.

Aitäh, et olete minuga. Aitäh Reval.

Kaidi