Kaidi Valk: Suurim eesmärk – suitsetamisest priiks

Tere kõik tublid Revali spordisõbrad!

Oma eelmises postituses kirjutasin lähemalt oma senisest toitumisest ning teekonnast tervislikuma elustiili suunas. Kui mulle üldiselt meeldib väga kirjutada ning see ei valmista mulle mingeid raskusi, siis seekord oma mõtteid kirja pannes tunnen esimest korda, et olen kuidagi tupikus. Olen siiani olnud teiega väga avameelne ning kirjutanud kõike ausalt ja ilustamata, ega kavatse seda selgi korral muuta.

8. juunil saab minu sõprusest Revaliga juba 4 kuud. Aeg on läinud meeletus tempos. See oleks nagu olnud alles eile, kui sain sõnumi, et mina olengi see õnnelik sadade soovijate seast, kes võitis endale aastase treeningprogrammi “Saavutan ja hoian eesmärke”. Olen siiamaani siiralt tänulik selle võimaluse eest ning kindlasti pingutanud, et anda endast maksimum. Kui ma eelmisel korral kirjutasin oma esimestest kergematest tagasilöökidest seoses haigusega ning toitumisest, siis mõistsin, et just pidev ja regulaarne trenn on see, mis aitab mul hoida ka toitumist kontrolli all. Kahjuks on sarnane tagasilöök mind jälle tabanud. Võib-olla on sel põhjusel ka minu “kirjasulg” kinni.

Alustame siis algusest. Ütlen ausalt, et olen endas pettunud. Mul oli mõni aeg tagasi järjekordne kehaanalüüs ning need numbrid tõmbasid mul igasuguse motivatsiooni alla. Olen pea kolm kuud korralikult trenni teinud ja jälginud oma söömisharjumusi, aga tulemused näitavad hoopis midagi muud. Kaalunumber on tõusnud ning kui see oleks ainult lihasmassi arvelt, siis oleks ju kõik ilus, aga ei olnud. Kõik numbrid olid nii koledad. Jah, mitte küll samasugused, mis alguses (va. kaal!), aga siiski lootsin paremat tulemust. Peale seda kehaanalüüsi olin justkui ämbritäie jääkülma vett pähe saanud. Motivatsioon oli null ning tekkis trots kõige vastu. Mõtlesin, et kõik mu pingutused ja püüdlused on olnud asjata. Ja nii siis jäin ma nädalaks koju norutama. Tuju oli halb ja otsisin lohutust magusast. Kuna samal ajal oli ka minu personaaltreener Elen puhkusel, siis oligi “sobiv” aeg end nö käest lasta.

Kusagil enda sees ju teadsin, et ma ei ole viilinud ja osa trenne jäid ära haiguse tõttu, kuid mõistus ei tahtnud seda uskuda. Olen harjunud, et kui võtad endale eesmärgi, näed selle nimel vaeva ja teed tööd, siis ka saavutad selle, aga nüüd siis selline tagasilöök.. Tundsin, et vajan korraks aega, et end koguda ja siis jätkata. Õnneks on mu ümber palju toetavaid inimesi, kelledest suurimaks peale mu elukaaslase, on uus sõbranna, kellega tutvusin kusjuures just tänu Revalile. Käisime tihti koos samades trennides ning ta luges alati mu postitusi. Nii meie suhtlus alguse saigi. Ma ei oleks iialgi uskunud, et leian endale spordiklubist niivõrd toreda ja hea sõbra. Ta oli terve selle nädala mulle toeks ning utsitas mind tagasi trenni. Ta rääkis mulle, et ootab alati huviga mu postitusi ning elab mulle tohutult kaasa. See kõik süstis minusse taas eneseusku ja positiivsust. Ma tean, et Sa tunned end seda lugedes ära. Aitäh sulle! Peale nädalast treeningpausi, isegi kui alguses oli endiselt veel kurgus kibe ja sees tühjus, suutis just tema oma rõõmsa olekuga panna terve selle saali särama ning see kõik tekitas minus jälle selle hea ja õige enesetunde.

Panin tähele, et sellel trennivabal perioodil muutusin väga närviliseks. Tundsin ennast nii halvasti. Trenn aitab mul kuidagi pea selgena hoida ning tõrjuda rumalaid mõtteid ja muresid. Ja nii ma siis nüüd tagasi olengi! Jube mõnus on jälle tantsida, nautida jõutrenne ja lisaks olen veel avastanud enda jaoks Fitness jooga. Pühapäevaõhtusest BodyPump ja Fitness jooga trennidest on saanud minu nädala lemmikrituaal. Kui ma muidu ei ole eriline joogataja, ega pole seda kunagi eriti mõistnud, siis see Fitness jooga on midagi just minu hingele. See trenn võtab kõik lihased korralikult läbi. Lisaks tunnen, et see trenn aitab mul end eesseisvaks nädalaks kuidagi korralikult maha laadida. Fitness joogas käib meil ka palju meesterahvaid ja siinkohal teeksingi kõikidele meestele üleskutse tulla seda trenni proovima. Isegi oma kaasa olen suutnud sellega joogausku pöörata.

Varasemalt olid minu iganädalasteks trennideks BodyJam (kardio ja tants), Motion Cage (jõud ja vastupidavus) ja BodyPump (lihastrenn). Nüüd aga olen lisaks vanadele lemmikutele proovinud ka teisi trenne ning saanud seeläbi juurde lisamotivatsiooni. Üheks uueks lemmikuks on kindlasti Striding + KõhtSelgTuhar, peale mida tunnen, et minu kehas on lihaseid, millede olemasolust mul enne aimugi ei olnud. Lisaks uutele trennidele olen enda jaoks leidnud ka uue lemmiktreeneri. Elen, sa oled ja jääd endiselt minu nr. 1, aga Sinu kõrval naudin väga treener Siimu tunde. Käsi südamel, soovitan proovida kõiki tema trenne – ta kohe oskab motiveerida. Igas tunnis on alati mõnusalt chill ja positiivne olek. Kõik teevad 100% kaasa ning isegi rohkem ja kiiremini kui peab. Siim juhendab väga selgelt ja arusaadavalt ning teda on väga hea kuulata.

Positiivsetel toonidel ka jätame. Nimelt oli minu üheks suurimaks eesmärgiks koos elustiili muutusega loobuda ka suitsetamisest. Võin nüüd uhkusega öelda, et peale seda nädalast tagasilööki ja enda haletsemist võtsin end uuesti kätte ja olen siiani nautinud 100% suitsuvaba elu! Ükski muutus ei tule kohe ja kiiresti ning pealegi ei oleks see sel juhul ka niivõrd nauditav. Nii oli ka selle muutusega. Alustasin järk-järgulisest suitsetamise vähendamisest, kuniks loobusin sellest täielikult.

Suitsetaja olen ma vahelduva eduga olnud kokku umbes 6 aastat. Jah, kui see nüüd kirja panna, siis tundub õudne küll, et olen täiesti vabatahtlikult tervelt 6 aastat oma tervist rikkunud. Selle aja sisse on jäänud arvukalt püüdlusi suitsetamisest loobuda, kuid kahjuks on mu tahtejõud olnud siiani liiga väike, et sellest jäädavalt loobuda.

Jah, ma ei saa kindlalt väita, et ma nüüd kunagi enam suitsu ei tee, kuid ma vähemalt väga proovin. Väga raske on. Hommikune kohv koos suitsuga on aastatega täiesti sisse kulunud harjumuseks saanud. Nüüd aga asendan sigareti peotäie pähklitega ning päeva jooksul tarbin kangeid piparmündi pastille. Nipiks on see, et imemistablett peab olema tõesti nii kange, et silmanägemise võtab ära, aga see aitab. Eks see suitsetamine on tegelikkuses ju samamoodi üks ebameeldiv tegevus. Veel ühe abivahendina tooksin kindlasti välja ka trenni ja mida jõulisem, seda parem. Pärast oled lihtsalt nii läbi, et suits ei tule mõttessegi. Ainuke häda, mis sellega kaasneb on see kummitav magusaisu. Kõigest väest püüan vastu pidada.

Kogu see kogemus ja siiani läbitu on teinud mind palju tugevamaks ning vapramaks – nii vaimselt kui füüsiliselt. Jaksan nüüd teha isegi kaks jõutrenni järjest ning suudan palju rohkem. Vaatamata nendele numbritele näen, et minu keha on muutunud pringimaks ja ilusamaks ning jõudu on ka rohkem.

Ma ei oska öelda miks, kuid just see sisemine muutumine on minu jaoks kuidagi kõige keerulisem. Annan endast jätkuvalt maksimumi ning loodan väga, et nende kehaanalüüsi numbritega kehtib see vana hea vanasõna, et “Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama”. Teile kõigile aga soovin mõnusaid trenne ning ärge unustage lasta seda saabunud suvesoojust ja päikest endale hinge!